k23apr (25kp)

1026

vaikus tuleb tagasi, ja

maapind sulab

sügavalt saavad alguse jälle ojad

aga ma ei taha sulada

ma tahangi olla külmunud

isegi kui on valus

1027

1028

huvitav südame avanemine oli (täna) ärgates tunda. selline headuse tunne, et. ja muudkui voolas. nagu allikas, külmunud pinnast.

ei olnud keegi vastanud. ma mõtlesin, et ehk on. aga ei olnud.

eile sadas vihma, õhtul. ja.

ma tõesti ei tea mida teha. eile õppisin terve päeva kreeka tähestikku. väga hea võrgupõhise õppekeskkonna leidsin (tasuta, 7 päeva, kõik materjalid). videode ja hääldustega. vihikusse tegin märkmeid. mitmeid-mitmeid lehekülgi.

tartus lugesin jumala raamatut ja enne seda, kodus, taylori raamatut moraali ja eetika teemal ... eile lugesin ka madis kõivu raamatut edasi (või oli üleeile, ei mäletagi). tema pärast ma kreeka tähestikku (uuesti, täiendavalt meelde tuletama) õppima läksingi. sest tal on nii palju lauseid ja sõnu kreeka keelest. kreeka tähestikus.

mõte või tunne on juba nädalaid olnud, et ma peaksin tegelikult kõik raamatut kõrvale panema, peale kursuse, ja ainult viimast lugema. eile tundsin sama. ei tea. ehk see aeg tuleb varsti.

teine mõte ka. olnud juba nädal (või rohkem), et lülitaks telefoni täiesti välja, kuni järgmise kuu keskpaigani (mil tulevad arved ja nende maksmine). aga hetkel veel seda ka teinud ole. kuigi mõte on, et siis hakkan kodu korda tegema. et see on nagu märk sellest, et ma saan lõpuni aru (ja olen selle omaks võtnud), et MITTE KEEGI EI HOOLI. ja mul ei olegi võimalik, ma ei suudagi leida, mitte ühtegi inimest, kes mind ka aitaks, tahaks aidata, tahaks minust hoolida, päriselt. mitte ühtegi.

eile õhtul tuli samas (kummaline) tunne, et. maailm on ikkagi tegelikult hea. ja et MINU (ÜKSINDUSE, HÜLJATUSE) KANNATUSE MÕTE ONGI SELLEST (ennast) LÄBI-KANNATADA, TERVEKS-KANNATADA, SELLEST VABAKS SAADA. ehk nagu mulle täna hommikul meelde tuli, see mõte (rumilt), et „YOU HAVE TO KEEP BREAKING YOUR HEART, UNTIL IT OPENS”. seda ma eile tundsingi, akna all istudes, olles terve päeva toas õppinud, istunud kogu aja peaaegu sama koha peal ja. ma tundsin korraga headust. ma sain aru, et ma olengi pidanud seda üksindust-eraldatust-hüljatust kogema – ja peangi kogema – nii kaua kuni ma sellest läbi tulen. kuni see ei ole enam valus. kuni see muutub armastuseks. ja eile see muutus, ma tundsin. ma tõesti sain aru, et see: paljudele või isegi kõigile ehk isegi mõttetuna toas-istumine (õppimine jms) on tegelikult PUHASTUMINE. valuga nii kaua koos olemine kuni see laheneb, lahtub, terveneb, vabaneb, puhastub. kuni järele jääb üksnes headus. (ja) nii ma eile tundsin. nii juhtus. ja küllap see tänane, headuse ja armastuse voogamine minu südamest, selle tundmine, ärkamise järel (mis kestis rohkem kui tund ehk nii kaua kuni pool-ärkvel voodis olin, vahepeal magama jäädes ja siis jälle ärgates, kuni lõpuks üles tulin. ega praegu tunnen ka seda: nagu keegi-miski avaneks, mullitaks, kõditaks südames, aga see ei jõua hetkel pähe. siis, voodis olles, teki all olles, jõudis. ja see tunne oli nii hea - vabanemine, rahu, usaldus, tänulikkus, hoitus ja lõppematu headus).

ma ei teagi mis ma teen. ei peagi ehk teadma. rohkem kui järgmine õige samm. ja seda ma püüan teha. kogu aeg. järgmise kõige õigema sammu. (iga järgmine hetk.) 1050

1522

on suvi

aga ma ei tohi öelda et „on suvi”

ma ei tohi isegi öelda

et on valgus on ... soojus, avarus

ma pean ainult vaatama

kuidas sa LENDAD

ja sa lendad ilusti

ja kogu maa ja taevas saavad

sinus kokku

ja kannavad sind

sa lendad nii ilusti

ja siis ma teen saatusliku vea

ma ütlen

mulle meeldivad liblikad

1523

luulekogu pealkiri
.... ja põhjatusest sügavusest ma hüüan

(või põhjatust või põhjatu(se)st)

1527

sa oled kast

ilus kast

ja mina olen tuul

ja sellepärast

ma saan sind armastada

ma siin hoida

ma saan sinu ümber

asetada oma käed

ja sind hoida

aga sina ei saa muud kui olla

(kast) (suur puidust kast. kinni)

sul ei ole käsi

sina ei saa mind hoida

1530

1531

inimestes on sügavus, püüab kursus öelda (lk 560, L-26.IX ja enne seda: VII, järelikult, 6-9). aga see on lukus või siis avaldub teisiti. (see, nende olemine on pigem) nagu liblikas, kes lendab (kes muud ei suudagi kui ainult lennata). aga mina olen madu. suur ja paks madu. maa sügavuses on minu kodu. ja mulle ei meeldi liblikad. mul ei ole nendega ühisosa enam.

ma ei suuda neid haarata. ma võin küll vaadata, aga. nad ei tule siia kus mina olen. nad ei suudagi tulla. sest nad ei suuda muutuda tagasi. see ehk ongi minu õnnetus, et mina suudan. et ma ei suuda AINULT liblikas olla (! - ma suudan olla liblikas!). aga. selles mängus see ei loe. kohe mitte üldse ei loe. loeb ainult lendamine.

ja lennata ma enam ei taha.

ma tahan muutuda tagasi mullaks. ma muutungi. ma olen madu, kes muutub tagasi mullaks. sellepärast ma libikas( olemises)t selleks tagasi tulingi – et muutuda mullaks. et saada tagasi selleks, kes on lahutamatult üks. kes ei ole enam eraldi. aga. muidugi on see väga üksik tee. sest kes tahab kaotada tiibasid? kes tahab tulla tagasi surma juurde, selle lõpmatu alguse juurde, mis kaotab kõik ERINEVUSED meie vahelt (?) – ei keegi ju. ma mõistan. (ja ohkan.)

et see ongi, et minus (/minul?) on midagi, mida teil enam või veel ei ole. mina suudan teie maailmas lennata, aga teie minu omas mitte. (ja) te ei tahagi. ehk isegi ei pea.

aga kursusel ... ma ei saa öelda, et pole õigus, kuigi tahaks. kui ta ütleb, et. sinu sügavuses on peidus minu vabadus. minu igatsus. minu armastus. minu (!), aga mitte eraldatusena mõistes. vaid miski, mis võib meid hoopis ühte heita. milles ongi peidus meie ühendatus, lahutamatus. aga

miks või kui kaua ma pean teid liblika(te)na vaatama? kui kaua? kuni ma maona täiesti ära mädanen. kuni ma oled ainult muld? ma teen seda, niikuinii, isegi kui keegi ei nõuaks seda. aga. kas see ongi lahendus (?), et ma vaataksin sind siis MULLA SILMADEGA? kõige selles kasvava silmadega (puud, taimed). või sellest võrsuva (loomad, ka liblikad) silmadega? või pean ma muutuma õhuks ja (või) veeks või tuleks? kus on MINU vabadus, mis võimaldab mul SINUGA ühineda (?) – nii, et sa ei kardaks (ennast kaotada).

ma arvan, et ei olegi. 1545 

2242

kursus (-e raamat) on avatud, voodi peal, aga ma pole seda lõunast alates lugenud. istusin akna all, pikalt, kuni pimedani ja nüüd olen voodi peal tagasi, arvuti süles istunud, ka ehk tund või rohkem, aga.

energiad (muidugi?) liiguvad. jälle. väljapääsmatuse tunne on ka. nagu tahaks kuhugi põgeneda, ise ka ei tea mille eest. aga see koht (kuhu ma tahaks minna), ei ole kuskil väljapool. ehk ma tean (tõesti tean, isegi teadmiste eelselt tean), et see – lahendus ehk tee – on ainult sissepoole minnes. et saaks sellest mingist pingest lahti. nagu madis kõiv ene mihkelsoni nime vaeva raamatu kohta ütles (just lugesin), et (ta) tahaks naaskliga lauseid torgata, et lasta ülemäärast pinget (surve tähenduses) välja. nii ka mina. ma tean, et ’kui ma kuhugi tasandile lähen’, siis see pinge vabaneb, aga ma ei lähe. veel ei ole läinud. aga küllap lähen (sest ega enne see järgi ei anna, või kui ’annab’, siis üksnes kui lahendamata teema, mis tuleb hiljem niikuinii uuest üles, et ...)

see tunne on ehk ikka alles, just õhtuti, tuleb tagasi, et ma nagu ... püüan RONGILE JÄRELE JOOSTA. ja see tundub nii lootusetu. aga ma ikka pingutan. hullusti. kogu oma õppimisega ja.. põhimõtteliselt kõik (nö muu elu, nö päris elu) kõrvale jättes, kõrvale asetades, ära unustades (õigemini unustada püüdes) ja. ainult loen. (ainult) õpin. --- aga ma ei jõua rongile järgi. või, kui üldse, siis ma jõuangi mõistmiseni, et. – ja see ongi ehk kõige olulisem. kui ma nö kukungi reaalsusest välja tagasi, siia, mis on ajatu (reaalsus ehk) kohal-olemine. kus ei ole enam kuhugi kiiret. kus ei saagi kuhugi minna. või kui, ma isegi kuhugi lähen (kehana), siis tegelikult vaim ehk hing ehk teadvus ometigi ei liigu, vaid seisab paigal. nähtamatuna (olemine – see seda on).

--

kreeka keelt õppisin. teine päev. sõnu ja .. kordasin tähestikku ka. päris selge on juba. aga noh, vihikus on kümme lehekülge ehk küll juba märkmeid ka. tähtede ja sõnade harjutamisi. eks ma kõige rohkem tähestikku tahangi selgeks saada. ja hääldust, lugemist. rohkem isegi mitte.

kuigi! ma hakkasin grammatika raamatuid ka lugema. kahte. inglise keeles. mõlemad seotud kreeka (ja ladina) keele õppimiseks vajaliku grammatikaga. sest ma tahan lause kirjutamist selgemaks saada. ma tahan saada kätte skelette, mille peale... millest loomad koosnevad. ma tahan neid tundma õppida. siis ma tean, kuidas nad ’kokku on pandud’, kuidas nad ’seisavad’. (liiguvad jms. kükitavad). veel ei tea. aga tahan teada. nagu see puidust nukk, mida joonistamise õppimisel kasutatakse, et (keha) liikumisi järele-joonistada. ma tahan aimu saada.

mis veel? oi-jah. ma pean, ma tean, et ma pean varsti hakkama väljas tööd tegema hakkama, aga. LAS MA KANNATAN VEEL. seda hüljatust ja seda ’mitte keegi ei hooli minust’ valu. et ’ma ei suudagi mitte kedagi leida’ jne. las ma olen sellega. liikumatult. toas. peites-varjates seda – HOIDES! – lugemise taga ja sees ja vahel, kui see samas imbub kõigest läbi ja hakkab mind hoidma, hoiabki. las ma hoian teda. las ma luban temal tulla ja hoida mind ja las me koos, hingame, kuni... (vabadus saab meid mõlemat kätte, liidab ühte ja me saame, et meid kumbagi pole tegelikult olemas.)

2258

2258

ma tegin jälle sõnu

neid kummalisi hääli

aga kõik nad jooksid minu eest ära

ma kahvatusin

vastu voodi ääri

ja tulevik on kustumatu

hoides endast kinni nagu nääri

ma olen elus olnud ääri-veeri

ja nüüd ma tean

ei aima enam

hing on

igavene

vein aga käärib

2301

 2311

panin bloggerisse (eelneva) teksti (mmparnik) alt, ja. raevu tunne tuli isegi. „nagu siga takus”, seda lauset ütlesin, mitu korda isegi. et ma ei saa välja. vh. on naisi, keda mina tõukan ära. ja on neid, kes mind tõukavad. --- ma tahaks öelda, et mina olen viisakam. et ma vähemalt vastan. ja võin ka palju selgitada (kuigi enamus seda võimalust ei kasuta, sest meid pole [kooli-süsteemi poolt] õpetatudki küsima, päriselt, olulistel teemadel, pole õpetatud seda teemat avama ja päriselt teada saada soovima). aga nemad ei vasta. nii paljud. peaaegu kõik.

aga olukord on (mõlemat pidi) sama. sest. rääkida ei ole mul ikkagi ühtegi. täielik vaikus. sein tühjusse. täielik inimesetus. isegi inimestega. sest HINGESÜGAVUSE tasandit ma lihtsalt ei suuda leida. ja midagi vähemat ( = pinnapealsust) enam ei taha.

ja noh, kurb on isegi, et ma ei suuda tegelikult isegi enda jaoks seda keskkonda mitte luua (ja hoida), mida ma nii ’kõige rohkem (teistelt) igatsen’. see ongi see kõige suurem kurbus isegi (aga! ma ehk ei ole varem seda osanud nii sõnastada, ehk alles just nüüd, ehk isegi esimest korda ... ja kui ma seda teen, siis saan ka võimaluse seda muuta. sellepärast ongi, see, nö ’mitte-midagi-tegemine’ ehk mitte töö-tegemine väljas, niivõrd oluline, just selle vaimse keskkonna loomise pärast, kus võivad tulla ja avaneda – kannatusest võrsunud – mõistmised).

mingil määral ma seda (siiski tegelikult täna) tegin. kursuse raamatut lugesin ju. ja pikalt. ikka tunde vist. ja. peaaegu kogu aeg ühel avatud paarislehel olles. ehk lugesin rohkem kui silmadega. (vaid) südamega, hingaga isegi, pigem. ja.. mingi hetk kuulasin ka ühte tänapäevast salvestust, etteloetud (väga ilusa häälega), tekstist, mis on mingi 500 aastat tagasi kirja pandud. tõesti puudutas. avas sellise maailma mida ma mitte kuskilt (va kursus) ei suuda kogeda. peaaegu. vähemalt selliseid inimesi ma ei ole vist (elus mitte) ühtegi kohanud.

eks see (viimane) tõi mõistmise ka, et ma peangi ise olema see tee. et ma ei suudagi leida mitte ühtegi. ja eks see seostub ka selle mõistmisega, et kõik need kannatused, mida ma siin kogen, ongi vajalikud selle jaoks, et ’saada’ iseendaks. ehk ’põleda’ ära, et kogu see kannatus saaks ära põleda, ja ...

aga raske on ikka. nagu vein käärin. 2324

pean kitse ka nüüd lüpsma minema. olen ikka käinud ülepäeva öösel. lambiga lähen. ja siis kustutan ja vaatan tähti. ja lüpsan. --- viimased nädalad olen isegi ühe või kahe ajal seda teinud, aga täna olen liiga väsinud. pigem lähen kohe ja siis magama. (ma tean, et uni ei tule, aga ongi hea. saan ’põleda’). 2326

2338

tänase päeva (juht)mõte: KÕIGIS ON JUMAL. SA PEAD SEDA NÄGEMA.

sa pead kõik endas põletama kuni sa seda näed. kõigis on jumal. kõigis on jumal. kõigis on jumal.

2339